Ma olen praegu pargis. Kui ma töötasin vaneminsenerina, käisin harva sellistes kohtades. Kui ma siiski tulin, siis selleks, et mängida oma lastega või mänguväljaku seadmetega või mõnel muul "eesmärgil".
Aga täna ma lihtsalt tulin. Ilma põhjuseta. Mis on üllatavalt huvitav.
See on Ibaraki. Siin ei ole kõrgeid hooneid nagu Tokyos, Osakas või Kyotos. Taevas on lai ja vaikne. Autode heli on küll kuulda, kuid need on kaugel. Putukate heli kajab ja sinna seguneb linnulaul. Taas kord mõistan, et Jaapanis saab aastaajad ära tunda helide järgi.
Siin olemine näitab, kui "eesmärgipärane" ma olen olnud. Edusammud, eesmärgid, saavutused. Ma leian, et mu pea on seda kõike täis.
Kuid metsades ja parkides ei ole sellist asja. Sest võrdlusobjektiks ei ole mitte inimene, vaid lihtsalt tuul või puu. Seal ei ole mingit üle- või alaväärsust, mingit tähendust, mitte midagi. Lihtsalt elus olemisest piisab.
On imelik seda öelda, aga... Ma tunnen, et elan paremini, kui olen unustanud oma eesmärgi.